Alates hambapesust kuni õhtuse magamaminekuni – iga päev teeme me pisiasju, mis võivad tervist mõjutada. Tõenäoliselt ei mõtle me neile aspektidele palju, kuid need igapäevased harjumused muudavad meie elukvaliteeti oluliselt. Mis võib olla ebatervislikku kõrvaklappides, hammaste pesemises või magusaasendajates?
Suures koguses lisatud suhkrute tarbimine võib omada füsioloogilist kahju meie organismile. Lisatud suhkur on üks kahjulikumaid aineid, mille liigtarbimine suurendab haiguste nagu kaalutõusu, rasvumise, põletike, südamehaiguste, insultide ja neeru- ning närvikahjustuste teket.
Kuidas on aga lood suhkruasendajatega? Hiljutised uuringud on näidanud, et kunstlikud magusained võivad mõjutada meie soolestiku tervist, sealsete bakterite tasakaalu muutumisest. Neid pealtnäha maagilisi molekule, mis annavad magusa maitse ilma tavapärase kalorsuseta, leiame enda argipäevas alates dieetkoolast kuni huulepulga ning hambapastani välja.
Inimorganismi võime seedida ja seeläbi toidust energiat ammutada ei ole kindlaks määratud mitte ainult geenide, vaid ka seedetraktis elavate triljonite mikroobide aktiivsusega - ühise nimetusega soolestiku mikrobioom. Iisraeli teadlaste poolt läbiviidud uuring näitab, et kunstlikud magusained suurendavad soolestiku bakterite populatsiooni, tekitades seeläbi organismis olukorra, kus magustatud toidust kättesaadav talletub rasvana. Teisisõnu soodustavad kunstlikud magusained bakterite kasvu meie soolestikus, mis omakorda tekitab suure tõenäosusega rasvumist aga ka diabeeti.
Veelgi fundamentaalsem leid seoses suhkruasendajatega on, et inimesed, kes tarbivad regulaarselt kunstlikke magusaineid, võivad hakata tundma, et vähem magusad toidud, nagu puuviljad on ka vähem ahvatlevad ja mittemagusad toidud, nagu köögiviljad, on lausa ebameeldivad. Miks? Seda seetõttu, et suhkruasendajad on küll kalorivabad, ent seeeest palju tugevama maitsega, seega maitseretseptorite jaoks ülestimuleerivad ning eeltoodut põhjustavad.
Soovituslik: selleks, et magusaisusid vähendada ning kiusatusele alludes magusast ehedat naudingut saada tarbi vähem suhkurt ja magusat ning eelista looduslikul kujul vähetöödeldud magusaineid nagu puuviljasuhkur, mesi ja vahtrasiirup.
Üldteadmine on, et hambaid tuleks pesta 2 korda päevas: hommikul ja õhtul. Ent kuidas ajastusega on - kas hommikul tuleks hambaid pesta enne või pärast hommikusööki?
Uurimistööde tulemusena on hambaarstide värskeim arvamus, et õigem ons hambaid pesta enne hommikusööki. Nii eemaldatakse suust öö jooksul paljunenud bakterid ja uuendatakse hammaste kaitsekihti. See kaitsekiht aitab vähendada ka happeliste hommikusöökide mõju hambaemailile ning selle tulemusel ei muutu hambad nii kiirelt kollaseks hommikusest kohvist või tumedast teest. Ka pärast sööki on soovitatav loputada suud veega ning hambad võib veel kord kergelt üle harjata. Kahjuks on aga vanast ajast levinud väärarusaamad, et hambaid pestakse alles pärast hommikusööki, et värske suuga päevale vastu astuda. Üks põhjus miks enne söömist on hea hambaid harjata on ka suus oleva suu mikrobioomi keskkonna aitamine. Lisaks kahjulike mikroobide hävitamisele ja suust eraldumisele suurendab värskendav hambapast süljeeritust mis aitab hilisemalt suud puhastada iseseisvalt. Soovitus: väljuta sööbik ja pisik enne kui su soolestik peab nendega tegelema hakkama. Suu mikrobioobi keskkond on ühenduses soolestikuga ning mida paremini funktsioneerib söögi teekonna sissepääs, seda kergem on ka teekonna keskmisel peatusel.
Lemmiklugude taustal tegutsemine pruugib aidata keskenduda, kuid kõrvaklappide liiga entusiastliku kasutamise eest võite maksta märkimisväärset hinda, sest üle 90 detsibelli heliga kokkupuude rohkem kui kaheksa tundi päevas võib põhjustada püsivaid kuulmiskahjustusi. Kas tead, milline helitugevus tuleb Sinu klappidest? Mis vahe on ka kõrva sisestel ja kõrva pealsetel klappidel?
Kuigi võiks arvata, et see arutelu keskendub ainult helikvaliteedi eelistele, on tegemist palju olulisema - tervisega seotud probleemiga nagu kuulmislangus. Tegelik küsimus on järgmine: kumb eelmainitust teeb kõrvadele suurema tõenäosusega haiget?
Lühike vastus on, et juhtmeta kõrvasisesed klapid põhjustavad tõenäolisemalt kahju, kuigi ka kõrvade peale asetuvad kõrvaklapid võivad kuulmistervisele liiga teha.
Vaiksed helid (nagu näiteks podcasti kuulamise jaoks tarviklik helitugevus looduses jalutamise ajal) ei ole kahjulikud, kuid hea oleks vältida suure helitugevusega helisid. Liiga valju heli korral on oodatav kuulmiskao suurus seotud nii detsibellides mõõdetava helitugevuse kui ka kokkupuuteaja kestusega.
Heli 85 dB või alla selle loetakse ohutuks. Kui kuulate keskmiselt kaheksa tundi päevas rohkem kui 90 dB helisid, põhjustab see juba tõenäoliselt kuulmislangust. Helitugevuse suurenedes väheneb ohutu aja maht. Et aimu saada, kui valjult me näiteks räägime, toome välja mõned igapäevased näited: vaikset sosinat mõõdetakse sagedusega 30 dB; tihedat liiklust aga 75 dB; metroorongi 90 dB; püstoli pauku 100 dB, reaktiivlennukit 140 dB; ja raketi stardiplatvormi juures leiduvat müra 180 dB juures.
Enamik muusikaesitusseadmeid suudab tänapäeval tekitada kuni 120 detsibelli helisid, ent pane tähele - sellel tasemel võib kuulmiskaotus tekkida juba umbes ühe tunni ja 15 minuti pärast!
Sel põhjusel on rusikareegliks, et muusikat oleks enda tervise vastu austusega suhtudes hea kuulata 60. protsendiga maksimaalsest helitugevusest, kokku 60 minutit päevas.
Teine rusikareegel: kui klappidest tuleva heli tõttu ei suuda sa ümbritsevat kuulda, on helitase liiga kõrge. Soovituslik on see seljuhul madalamaks keerata.
Kuid lisaks helitugevusele on kõrvaklappide kasutamise juures veel paar aspekti. Nagu näiteks, kas juhtmeta kõrvaklapid on ohutud?
Kõrvaklappide kiirgus on sageli kõigi Bluetoothi ja juhtmega kõrvaklappide ohutuse küsimuste keskmes. Iga kord, kui luuakse seade, mis on võimeline näiliselt läbi millegi andmeid väljastama, hakatakse esitama küsimusi ka selle kohta, milliste lainepikkustega me siiski seeläbi kokku puutume. Niisiis, kas kõrvaklapid eraldavad kiirgust?
Kuigi juhtmevabad ja Bluetooth-kõrvaklapid kiirgavad madalamat kiirgust kui mobiiltelefonid, võib nende kasutus organismi suhtes olla murettekitavam. See võib tähendada, et teatud Bluetooth-kõrvaklapid on ohtlikumad kui teised. Bluetoothiga varustatud kõrvaklappide komplekt on ohtlikum kui mobiiltelefon, kui seda kasutatakse pikema aja jooksul. Seda seetõttu, et madalat sagedust hoitakse pikema aja jooksul pea lähedal. Mida sügavamale kõrvaklapp kõrva siseneb, seda lähemale see ajule jõuab. Seetõttu on ka mõned tervishoiutöötajad mures kiirguse pärast, mida kõrvasisesed klapid ajule suunavad.
Mis tahes tüüpi kõrvaklappide kasutamine avaldab ikkagi elektromagnetvälja kiirgust, mistõttu võib sell liigne kasutamine põhjustada terviseprobleeme, nagu kõrva- ja peavalu.
Soovitus: Turvalisuse võti, nagu enamiku asjade puhul, on mõõdukus. Seda nii kuulamise aja vähendamisest või ka päeva peale hajutamises ning helitugevuse langetamises - nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajaliku tasemele.
Uni on vaimse heaoluga seotud väga mitmel viisil. Kuigi võib tunduda, et une ajal ei toimu kehas ega ajus suurt midagi, siis tegelikkuses tegeleb aju une ajal mitmete kvaliteetseks eluks vajalike protsessidega. Näiteks toimub une ajal mälestuste salvestamine pikaajalisse mällu. Kui une kvaliteet on häiritud, siis on tõenäoline, et sügavast unefaasist jääb vajaka ning sellest võivad kujuneda igapäevased mäluprobleemid.
Uinudes liigub aju esmalt kõige pindmisemasse NREM une faasi, mida nimetatakse N1 faasiks. Selles unefaasis ärkame me kergesti, kui mõni väline tegur meid häirib. Selles faasis viibime me enamasti vaid esimesed minutit unest. Seejärel liigume me veidi sügavamasse N2 unefaasi, kus meie ajulained on juba aeglasemad ning seega uni on sügavam. Umbes pool tundi pärast uinumist jõuame lõpuks kõige sügavamasse unne, NREM une alla kuuluvasse N3 unne. Uuringute põhjal on N3 unefaas vajalik eelkõige meie kehalise tervise taastumiseks ja toetamiseks.
Telefonide sinine valgus paar tundi enne magama jäämist pärsib melatoniini tootmist ja häirib ööpäevarütmi. Niisamuti kui keset ööd märguannetest tulenevad piiksud või vibratsioonid, muudab ka vahetult enne magama jäämist ekraani ees viibimine uinumise ärevaks. Seda ka põhjusel, et oleme päev otsa harjunud reageerima igale sissetulevale teavitusele ning väga raske on loobuda sellest reaktsioonist öösel. Uuringud on näidanud, et unel ja soolestiku mikrobioomil ning seetõttu ka kogu kehal on otsene seos. Halva mikrobioomi tasakaaluga on uni halb ning halva unega on ka soolestiku mikrobioomi keskkond häiritud. Soovitus: Tuleks kaaluda telefoni laadima paigutamist puhkamise ajal väljaspoole käehaaret, kuid kust äratuskella on siiski kosta, mis aitab kaasa ka selle edasilükkamisele, sest paneb sind juba voodist püsti tõusma.
Hetkel, mil heidad voodisse on soovituslik lugeda raamatut, kirjutada päevikusse, venitada või juua teed. See aeglustab ajutegevust ja valmistab keha ette hea une jaoks
Inimkeha vajab normaalseks toimimiseks soola. See reguleerib elektrolüüte, mis võimaldavad ajul edastada elektrilisi signaale läbi närvide ja lihaste ning kontrollib ka vedeliku taset, mis seeläbi mõjutab ka vererõhku. Sool stimuleerib ka neerupealiste tööd ja aitab hoida vereringes teisi olulisi mineraale. Nende oluliste funktsioonide täitmiseks on igapäevaselt aga vaja vaid väga väikest kogust soola. Keskmise täiskasvanu soovitatav päevane soolakogus on ligikaudu 2400mg päevas, mis on võrdne ühe teelusikatäie soolaga. Paljud inimesed tarbivad aga soola soovitatud päevasest kogusest tunduvalt rohkem.
Liiga palju naatriumi igapäevases menüüs võib põhjustada kõrget vererõhku, südamehaigusi ja insulti. See võib põhjustada ka kaltsiumi kadu, millest osa võib luudest eemalduda. Uuringute kohaselt tarbivad Eestlased päevas vähemalt 1,5 teelusikatäit soola ehk umbes 3400mg, mis on palju rohkem, kui meie keha vajab.
Liiga suure soolatarbimise sagedased lühiajalised kõrvaltoimed on käte ja jalgade või näo turse. Mõned inimesed paisuvad veepeetuse tõttu või tunnevad pärast soolast sööki liigset janu. Sellised kõrvalnähud on üldiselt lühiajalised ja pärast mitme klaasi vee joomist ja soola vähendades naaseb keha vähem tursunud olekusse.
Tõsisemad mõjud tekivad siis, kui tarbitakse pika aja jooksul suures koguses soola. Suurenenud naatriumisisaldus vereringes vähendab neerude võimet vett kehast väljutada, suurendades seega üldist veremahtu ja avaldades stressi keha veresoontele. Kõrge vererõhk võib lõpuks põhjustada insulti ja halvimal juhul ka südamepuudulikkust. Kuna neerud teevad liigse soola väljutamiseks pidevalt ületunde, võivad tekkida ka neeruhaigused.
Ent sool ei ole ainus kõrge naatriumisisaldusega ühend. Söögisooda ja küpsetuspulber on samuti kõrge soolasisaldusega, seega tasub jälgida nende kolme tarbimist ühe päeva lõikes, et hoida oma tervist.
Soovitus: Pidage meeles, et sool on siiski oluline toitaine meie organismile, seega võib liigväike tarbimine samuti avaldada negatiivset mõju tervisele. Parimaks nõuandjaks siinkohal on, õppida oma keha kuulama – kas soovitatav kogus on suur või väike, see sõltub Sinu tervisest.
